Käesolevas magistritöös käsitlen menopausi kui liminaalset, transformatiivset eluetappi, ühendades teooria, isikliku kogemuse ja kunstipraktika. Eesmärk on luua rituaalne aegruum, mis hoiab ja tähistab menopausi potentsiaali – mitte üksnes kehalise muutusena, vaid ka sügava sisemise nihkena. Teooriaosa esimene pool uurib menopausi tähendusvälja muutumist – alates meditsiinilisest määratlusest kuni kaasaegsete kultuuriliste ja neuroteaduslike käsitlusteni, viies menopaus+ mõisteni. Teine pool keskendub liminaalsuses peituva transformatsiooni võimalusele ja rituaalipraktikatele kui võimalikule toele. Tekstiilikunsti kaudu uurin kortsu, küpsuse, liminaalsuse ja transformatsiooni metafoore. Kunstiliseks lõpptulemuseks on ruumiinstallatsioon – aeglane ja hoitud keskkond, kus siid, korts, rooste ja heli kehastavad transformatsiooni olemuse esteetikat ning loovad pinna, kus naise kogemus saab nähtavaks.
